Pereliikmeks mops?

tere head mopsiomanikud,
meie pere on pikalt veeretanud koerapidamisplaane. ja kuna pereemale tundub, et KUI üldse, siis linnakorteris peaks võrdlemisi ebasportlik perekond pidama vaid vähemakasvulist seltsi- ja sülekoera (sest muu otstarbega aretatud koerad oleksid siin stressis) on minu, kui pereema valik langenud millegi pärast just mopsile. mine tea, kas rolli mängib asjaolu, et temas paistab olema midagi väääga meie perelikku - suured, kurvad silmad, iseloomult kuidagi ohutu & rõõmsameelne või ...
igal juhul sooviksin ma kuulda, millega peab pereliige MOPSi puhul arvestama. milline, kui energiline on tema tegelik loomus, palju soovib ta otsest tähelepanu (kas kogu aeg? aga iseseisvus? üksiolek?), millal ning kas üldse "kasvab vanaks"? milline on isu (nuruja?), kas on piisavalt rahumeelne, et võtta teda kaasa näiteks tööle (disainistuudiosse) või on väikese koera kombel katkematu klähvija (nagu pomerani shpits) jms. tegelikult tühja tähja ent ometi nii olulist, et mitte oma tahtmistega ühe koerakese elu kurvaks muuta.
olen oma 40 ligineva eluaasta jooksul pidanud piisaval hulgal muud liiki loomi-linde-kalu, kuid mitte ühtegi koera - ehk siis ma ei tunne üldse seda looma, tema keelt.
kuivõrd aga "koerasoov" pole aastate jooksul kahanenud ning samuti on lapsed piisavalt vanad (viimane üle 3 aasta) ning loomade suhtes lugupidavad, on ka pereema jõudnud tundmuseni, et peresse võiks praegu tõesti tulla uus "tita".
ah soo .. meie pereisa vaevab veel muidugi väga matsholik mure - kuidas mees SELLISE!! koeraga õues patseriks - kuidas teie mehed on suhtunud-leebunud?
elame hetkel aga päälinna kesklinnas

Mops pereliikmeks - v2ga h2sti sobib just linna ja korterisse. Parim kaaslane ka lastele, oskab v2ga ilusti arvestada ja tunnetada kuidas v2iksema pereliikmega ymber k2ia. Mina ise olen ka nyyd u 5 kuud uhke mopsi omanik olnud ja yhtlasi on ta minu esimene koer. Siiamaani on ta h2sti aktiivne ja m2nguhimuline aga olen lugenud, et vanemaks saades muutuvad rahulikuks ja l6sutavad m6nuga diivanil v6i syles. Aga omadest kogemustest v6in 6elda, et kergesti 6petatav koer, ei haugu ilmaasjata, k6ikide inimestega v2ga s6bralik, igavene kloun sealjuures alati toob naeratuse suule kui teda j2lgid, saab ilusti yksi kodus oldud, ilma et majapidamine oleks segi p66ratud Ja kaasa meeldib mulle teda juba p2ris pisikesest peale igale poole kaasa tarida, k2su peale suudab rahulik pysida kyll v6i kui m6ni lemmik m2nguasi hambusse anda. Ise olen enda kutsa 6petand oma h2dasid tegema nii 6ue kui tuppa-vannitoas on spets alus ajalehega, kuhu ta ilusti oma toimetused teha saab ja toimib Mopside ainsad miinused ehk on need, et nad kalduvad ylekaalulisusele (toiduga ei tohi liialdada), neil on suured silmad, mis v6ivad kergesti viga saada ja ma ei tea m6nda inimest vbl h2irib, et nad nohisevad ja norskavad mis minu jaoks on yli armas nende juures... Eks nagu iga koeraga on alguses vaja nendega vaeva n2ha ja kannatust varuda ja ikkagi koeraga tegeleda, et ta igavusest lollusi tegema ei hakkaks. Aga esimese koerana ja lastega perre mu meelest ideaalne valik see Mops J6udu ja jaksu

Nii, ütlen ka sõna sekka. Olen mopsiomanik 2 aastat.
Vastukaaluks meedias levinud juttudele, et mops on rahulik diivanikoer, võin julgelt väita, et ega see nii ikka ei ole küll. Nad armastavad toas joosta oma seatraavi nii, et maa müdiseb. Paljudele meeldib diivani peale pesa teha või lihtsalt sahkerdada seal oma käppadega (ettevaatust, kui on nahkdiivan )- eks see ole võib-olla kasvatuse küsimus ka...
Söövad nad igasugu asju, lunivad laua ääres, vaatavad kurbade silmadega otsa ja teevad kõik, et mõni paluke ka neile suhu kukuks. Mõni mops valib toiduga, mõni sööb valimatult kõike. Mops nagu iga teinegi koer soovib väga palju tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis hakkab ta omale ise tegevust otsima ja see ei pruugi meile alati meeldida. Ja mops kasvab päris vanaks, julgelt 10 ja rohkem aastat "norskava vanamehe" kõrval võib juba arvestada. Mopsid ei klähvi, nad küll on ülimalt tähelepanelikud kahtlaste asjade peale ja vahest turtsuvad ja haugatavad, aga pomeraniani kõrval on nad kindlasti vaiksed koerad - nohisevad pigem omaette.
Mis mehelikkusesse puutub, siis minu meelest on mops küll üks üpris mühakas ja põmmpea koer, täiesti paras ka meesterahvale jalutada. Ja jonnakas. Ka haukumine on neil rohkem sellise bassivõtmega, mitte kõrge häälega. Ja "Men in Black" filmist teavad ilmselt kõik mopsi
Ja mis kõige tähtsam. Mopsi võttes, saad sa omale mitte koera, vaid lapse. Sõna otseses mõttes tita. Ja seda aastateks Lapsed neile meeldivad ja lastele meeldivad mopsid ka, aga siin tuleks vaadata, et lapsed mopse voltidest sakutama ei hakkaks.
Meie koeral on meeletu kirg autoga sõitmise vastu ja kui on vaja kuskile külla minna, on ta ka alati käpp. Ka tööl on käinud, laseb ennast kõigil sügada ja ninnutada nännutada ja kui sellest isu täis, siis magab. Eks kindasti saab hakkama. Soovin edu!

Tere!
Räägin oma kogemustest ka nats.Meie Emili oli kuni 2 aastani ikka väga aktiivne.Nüüd on ehtne padjakas.Titana on ikka mops igal pool ja jääb mulje,et neid on rohkem kui üks.
Kui on võimalus koer tööle kaasa võtta,siis on see ühele mopsile super.Mops on kõige õnnelikum siis kui saab peremehega koos olla võimalikult palju.Mops saab kõigega hakkama kui ainult pere on kannatlik ja hakkaja.Nagu iga lapsega peab ka koeraga vaeva nägema.Minu jaoks on ainuke miinus,et mopsi karvad on meil küll igalpool.
Kui mops on võõraste inimestega harjunud,siis niisama ta nende peale ei klähvi.Mops ei ole närviline koer.Kui aga kuuleb võõraid helisid,siis annab haukumisega märku küll.Ta valvab hästi.(vähemalt Emiliga on küll nii.)Mops ei haugu,kui on üksi kodus.See on korteris elamise juures suur pluss.
Kui on tahtmist mopse lähemalt näha,mul kodus praegu 4mopsi,kolm nendest alles kuused titad ja nende ema pea kolme aastane.Võite tulla vaatama ja juttu ajama,Saatke,siis mulle privaatsõnum.
Muidugi mops armastb toittu nuruda,aga siis tuleb lihtsalt mitte anda,kuigi koera näkku on kirjutatud nagu ta ei oleks iial süüa saanud.
Elavad mopsid kaua.Eile surigi üks vana mops ära ta oli juba 15.Minu loera kasvatjal on praegu poiss kes 14,emane 12 ja 10.
Mõelge kõik ilusti läbi,kui võimalik kohtuge mõne mopsi ja tema omanikuga ja tehke siis otsus.Jõudu!

oi, palju tänu teile
heh, olen inimesena tigu-aeglane ja enne hüpet vaatlen ettetulevat ikka väääga pikalt. seega ma vabandan, et kohe kutsikaid vaatama ei torma ...

üks küsimus veel, kui tohib (kuna olen koertega absoluutne võhik) siis - mismoodi see mopisga mängimine täpsemalt välja näeb? suurema koeraga ma tean, viskad, peidad või sikutad midagi või lihtsalt jooksed ja nügid aga mops .. ta on ju selline pisike ja kurva näoga .. on tal ehk mõni tõuomane lemmikmäng? seejuures lapsevanemana ma annan muidugi endale aru, et iga laps on erinev ja ainukordne ning mis ühele tore see teisele täielik unejutt.

küsin veel, kuidas te oma mopse korrale kutsute, keelate ja karistate? eee ... verbaalne keelamine vist pole alati päris piisav? juhite koera tähelepanu kõrvale? aga eriti suure sigaduse korral?

mops ei ole vist ühe inimese jumaldaja, vaid pigem selline "kogu pere koer või kuidas? seega peavad kõik pere liikmed tegelikult mopsi-tita kasvatamises aktiivselt osalema ning olema reeglid omavahel eelnevalt kokku leppinud. kuigi mul on jäänud mulje, et teatud rõõmsatest soovidest (voodisse pugemine näiteks) on mopsi võimatu "ära harjutada".

ja veel uurin, kas algajal on mõistlik võtta emane koer (lootuses et ei ole bravuuritar)?

Mopsil mängud samad, viskad asja ja toob ära, minu oma oskab oma mänguasjadega üksi ka väga edukalt mängida, sikutamine ja sakutamine läks nooremana peale, kuigi ega nüüd ka ära ei ütle. Ta jookseb palju, toas vahest lausa nii meeletult, et põrand müdiseb ja vaibad rullis. Eks ta õues jookseks ka, kui rihmast lahti oleks, aga sellel seatraavi jooksmise hetkel nad unustavad ennast ära ja siis jooksevad kes teab kuhu.
Keelamine ja karistamine... meil on vits toas Oleks ikka hea, kui saaaks selle "ei" selgeks, aga mis koolitamisse puutub, siis nad õpivad kergelt, kuid õpitud asju tehakse siis, kui tuju on. Tähelepanu kõrvale juhtimine on hea, kui antud isendi puhul toimib. Voodi peale hüppamise õpivad ise ära, seda ei pea isegi õpetama ega sisse harjutama. Olenemata tõust, kui koerale on kehtestatud reeglid, siis tõesti- kõik pereliikmed peavad sellega arvestama.

Koera sugu:
Siit hakkad sa nägema selliseid arvamusi, et kellel on emane koer, soovitab emast ja kellel isane, see soovitab isast.
Minul isane koer ja soovitan isast. Miks? Mul ei ole probleeme ega muresid, kuidas jooksuajal mööblit kaitsta, isaseid koeri peletada, ei pea muretsema ebatiinuste ja asjade pärast. Isased on kasvult ka pisut suuremad, aga ka see on nii individuaalne, on suuremaid ja väiksemaid mopse. Ja selle põhjal otsustasin isase koera kasuks. Aga eks emasega saab ka hakkama.

Tere!
Ega ma ei kutsunudki teid koeri vaatama selleks,et te kohe endale kutsi koju viite.Arvasin,et teil lihtsalt huvitav näha korraga nii tittesid,kui täiskasvand koera koos.
Mopsile meeldivad kõik koeramängud,tirimine,tõmbamine,peitmine,toomine jne.Küll see jõuga arvestamine tuleb iseenesest.

mops on ka meie pere esimene koerlane .. nüüdseks juba pea kaks aastat ...
iseloomult on nad väikese koera kohta üllatavalt tasakaalukad rahulikud rõõmsameelsed mängualtid... samuti tema haukumise hääl on selline ??? naljakas kuskilt kurgupõhjast selline summutatud mahe hääl mis kõrvadele pole valus..

tegelikult jälgivad kõiges hästi palju oma pererahvast.. kui ta näeb et vajatakse rahu ja vaikust siis seab ta ennast sülle või seljataha magama ...
kui on näha et plaanis mäng siis on tema esimene kes silm säramas müramiseks ja jooksmiseks valmis ..

karvu ajab... aga kes karvu majapidamises kardab sellel oleks mõistlik karvutute loomade kasuks otsustada.

mops on kiire õppija... meie oma sai istumise käsu paari proovimise selgeks.. no ja on veel mõned korraldused mis samamoodi mõnekordse kordamisega kinnistusid

mops sobib lastega... (nendega saab ju mürada ometi ) .. tal on mõnusalt lahtine nahk ja kõrge valulävi nii et talub üsna tugevat räsimist...

suvel palavaga kui ta väga hingeldas ja lõõtsutas siis lihtsalt pistisn ta kraani alla ja leotasin märjaks... heledatel mopsidel on üsna tihe aluskarv ja võivad üle kuumeneda kergelt aga niisutamine oli siin väga suureks abiks.. karv püsis niiskena üsna pikalt ja nii oli tal kergem kuuma ilma taluda.

kas emane või isane... meie valisime tüdruku aga ka ülejäänud loomad meie majas on olnud tüdrukud... tunduvad kuidagi leebemad ja õrnemad... jooksuajal on vaja lihtsalt ennast mobiliseerida ja tähelepanelikum ... ja pisut määrimist sel ajal kannatab ka ära .. aga se sõltub nüüd puhtalt tulevase koeraomaniku eelistusest
kõigele lisaks on tal selline nägu peas .. selline nägu... :D:D no igataheks tõsiseks ei jäta nohisev imelise särasilmse pilguga nösunina mitte kedagi

Vaidlen! ! Lahtine nahk just ongi halb ja meelitab kiskuma! Aga on sul endal hea, kui keegi tuleks ja sakutaks nt põskedest ja teeks täie jõuga pluti-pluti? Mops peab tundma seda üle terve keha ja see, et nad lahtise naha pärast vähem valu tunneks, ei ole küll nüüd vabandus, et lapsed neid sakutada võiksid. Mitte ükski loom EI ole mängimiseks.

pidasin siin silmas mitte koera lahtise naha tirimist vaid see välistab pisikese lapse poolt haiget tegemise koerale
siin meil igasugus mõõtu piskesi käinud ja meelega pole keegi meie koera nahkapidi paljalt mängulustist ja mängimiseks tirinud... pigem on see esimesest kokkupuutest loomaga või teadmatusest ....ja kui ongi kogemata suurem peotäis pihku jäänud siis koer kannatab selle ära ....
nii ei reageeri koer tirimisele ursemisega või ähvardamisega ja on saadud ka lastega asi selgeks räägitud

palju-palju tänu teile kõigile,

tundub tõesti, et mops on meie linnaperele koer, kes võiks sobida.
& tundub ka, et valime esimeseks koeraks siiski tüdruku (ehk on veidigi sõnakuulelikum )
ning tõenäoliselt valime esimeseks kutsaks preili, kellelt me ei oota kutsikaid (ehk siis koer, kes pole oma tõu tipp-täpp vaid lihtsalt üks lahe persoon).
võib olla kui koerandus juba tuttavam, siis ehk kunagi võtame ka tüdruku, kellelt loodame poegi aga .. sundi pole

õhhhhhh, ühesõnaga nüid ... kogun tasapisi raha kokku ja jään ootama kevadisi pesakondi ...
kui elu ootamatult muid plaane ei tee mnjah, kunagi ei või 100% kindel olla ... loodame, et see on "tähtedes".

igal juhul, kui koera võtan hakkan kindlasti ka teie klubilise seltsielu vastu huvi tundma.

ja kulla emili, ma lihtsalt ei julge (täi?) oma peret kutsikaid vaatama tuua, sest siis muud enam ei kuulegi, kui - "are we there yet",
pealegi, kui sa näeksid meie kurvasilmset perekonda mopsi kaisutamas, saaksid sa ikka kenakesti itsitada, kuidas koer võib juba eos nii omaniku nägu olla

Jaa Hertaberta saan sust täitsa aru.Kui juba väikest kutsi väntsutada saab siis enam ilma ei tahagi olla.Pesakondi tuleb kindlasti veel mitmeid.
Nii,et head rahakogumist ja edu teie perele!
Meiega siin foorumis võite sellegi poolest suhelda ja tulge järgmine kord ka kohale kui mopsud kokku saavad!