Ega vaid mopsid .... mul see veel üsna värske mälestus, kus iga kivikest pidi suust välja koukima. Ning kutsika-aeg sattus perioodile, mile maamajas käis ehitus. Eks siis kujutage ette, kuidas ma koera kannul tuterdasin. Oh, jeerum ... Vahel ka mõtlesin, et ehk reageerin üle. Et ehk loodus on ikka targem, et kuts nädistab, aga alla ei neela. Samas - eelistasin ikka valvas olla. Õppisin teda ka hästi tundma ja sain varsti hästi aru, et millal ta keelatud pudinaid suhu oli kahmanud ning siis koukisin need ta põskedest välja. Koer juba taipas - kui talle näpu suhu panin, siis poetas nt kruvid süüdlaslikult mulle pihku.
Aga see aeg sai üle ning rutem, kui arvata oskasin.