Vene tädidest tänaval

Ma ei tea, kas see on nüüd halenaljakas või on see naljakas. Kuna mu juures on chihuahua kodu ootel, siis jalutasingi mustamäe vahel hetk tagasi 2 koeraga. Ühes käes mops ja chihuahua. Ja tuleb minu juurde paksult ära mukitud keskealine vene tädikene, üsna umbkeelne, kuid õnneks ajasin oma nigela vestlusega ära ühe üpriski veidra dialoogi:

Tädi: Tere, kas teie koer on poiss või tüdruk?
Mina: Poiss.
Tädi: Aga minul on ka kodus samasugune koer, musta värvi, tüdruk. Kui vana ta on?
Mina: 5 aastane.
Tädi: Aga minu oma on 4, kas tohiksin paluda teie telefoninumbri?
Mina: See koer ei ole minu oma, ta on hetkel vaid minu juures.
Tädi: Aga kas ma võiksin paluda teie telefoninumbri? (vihjates ilmekalt, kui tore oleks koerad kokku lasta ja ühede kutsikatega maha saada)
Mina: Kas te näitustel olete käinud, koeral dokumendid on?
Tädi: Ah näitused, minu koer on toodud Venemaalt, ei ole vaja näituseid.
Mina: Ikkagi oleks hea, kui on näitusel käidud.
Tädi: Aga kas saaksin telefoninumbri? (jällegi ilmekalt kätega vihjates paaritamisele)
Mina: Ei. On vaja näitusehinnet ja dokumente. Kutsikatele peab tegema ka dokumendid.
Tädi: (väga pettunud häälega) Ah dokumjentõõõõõ....

Ja sammus minema..