mops haugub

ma ei ütleks, et see nüüd hirmus mure oleks, aga piinlikust valmistab see ikka, nimelt on meie 8 kuusel emasel mopsil kombeks nii külla tulevate täiskasvanute kui laste peale kui ka väljas vastu tulevate koerte ja inimeste peale haukuda. Haukumised ei ole kunagi pikaajalised ja ülejäänud aja on ta vait, aga räägi sa veel, et mopsid on vaiksed koerad.
On kellegil sama probleem?
Aja jooksul on ta hakanud küll valikuliselt haukuma, kuna me sihikindlalt keelame teda ja me oleme märganud, et kui ta inimest või teist koera on juba paar korda näinud, siis ta enam tema peale ei haugu. Arvatavasti põhiprobleem seisnebki selles, et ta ei näe oma igapäevaelus peale meie teisi inimesi või koeri, me ei vea teda igale poole üritusele kaasa ja kodu pole meil ka läbikäiguhoov, kus koguaeg külalisi käiks, aga eks kevad ja suvi on ees, siis hakkame rohkem välja viibima.
Mis aga hetkel oleks teie arvates head nipid haukumise vähendamiseks? Oprah show´s õpetati päris head võtet: kui koer klähvima hakkab pihustad vett koerale korraks peale ja kui koer vait jääb, siis annad maiustust. Show´s mõjus see võte klähvivale koerale kohe, aga ta peab ikka väga närvihaige koer olema et sellist võtet kasutama hakata.

Tere!Meil ka umbes sama vana poiss ja sama jama.Äkki tõesti annaks keegi hüva nõu

Mina arvan, et äkki koolitaja aitaks? Kindlasti on see vähese sotsialiseerimise probleem ja kindlasti võtab ka palju aega, et sellisest kombest üldse lahti saada. Ise arvan, et kui koer ei haugu, siis tuleks väga palju kiita ja kindlasti tuleb teda ka rohkem tutvustada teiste koerte ja inimestega, kes on erinevas vanuses, suuruses jne. Ärge ainult probleemi edasi lükake...

Minu oma haugub ka, väljas inimeste ja ka igasugu häälte peale. Samas ei saa öelda et sotsialiseerimata on, pidevalt inimeste seas ja ka koerad-kassid ümberringi. Keelan küll, aga üldiselt ei pea ta seda millekski, väike muidugi ka veel

Tere!

Meil on kogemust peaaegu kaks aastat emase mopsiga. Armastab ka ikka haukuda, mis on meie arvates aeg-ajalt päris armas, sest korralikku koerahäält sealt välja ei tule, vaid selline armas rögisemine isegi võiks öelda

Olen lugenud selle kohta, et mopsil on vaatamata oma leebele iseloomule ikkagi ka valveinstinkt. Loomulikult, kui see siiki tüütav on, siis tuleks seda piirata, aga ega see enne täielikult maha ei rahune, kui kutsikas täiskasvanuks pole saanud. Meie koer on kõvasti rahulikum ja laisem, kui varem, kuid samas, kui midagi uut kuuleb-näeb, siis kohe annab teada. Tüütavaks muutub see meil siis, kui ta ise üleväsinud on ja siis iga tavalise heli peale reageerib.

Lugesin kuskilt, et sellise normaalsuse piirides haukumise puhul ei olegi väga õige otseselt keelata, vaid kõigepealt pöörata väheke positiivset tähelepanu ja tänada koera, sest see on ju märguanne omanikule, et midagi kahtlast on teoksil. Ja peale tänamist siis konkreetsemalt tasa-olemisele manitseda, ja jah - ilmtingimata kohe kiita/premeerida, kui koer vait on jäänud. Muidu on reegliks ikka pigem see, et ignoreerida halba käitumist ja kiita head, kuid kui on aru saada, et see haukumine on otseselt suunatud millelegi muule, mitte lihtsalt omaniku tähelepanu saamiseks, siis ei ole ignoreerimisest kasu.

Ise katsetasin teleka ees, kui teine koer seal haukus. Mops istus mu ees ja kui teleka haukumise peale vait oli, siis sai kohe maiust. Alguses värises erutusest ja vaevu suutis vait olla... aga hiljem juba käis mul järel ja vaatas sügavate silmadega ja kindlalt kinnise suuga mulle otsa, et "noh ma ju olen vait, kus juust on?"
Meil on telekast koerasaadete ja -filmide vaatamine väga raskendatud olnud, sest ega siis eriti muud peale erutatud mopsi ropendamise ei kuule ... aga samas aja ja üleüldse igakülgse koera treenimisega on omaniku sõna ikka aina paremini maksma hakanud ja nüüd piisab vähesest ("aitäh, ja nüüd tasa") et ta aru saaks, et polegi vaja suurt paanikat teha.

See vee piserdamise trikk on meie meelest küll täitsa asjalik, sest see ei tee talle mingilgi määral haiget, vaid tõmbab tähelepanu totaalselt eemale, mis aga ongi halbade harjumuste välja harjutamise juures esimene ja kõige suurem ülesanne. Piisavalt palju järjepidevust (mida on meie mopsi puhul küll väga palju vaja läinud) ja kõik toimib
Meil hakkasid kõik koolitused ja arusaamad igapäevaelust umbes 1,5-aastaselt tuntavalt kinnistuma. Enne oli küll tihti selline tunne, et näed vaeva ja oled kannatlik, aga tulemusi suurt üle paari minuti peale treenimist ei näe. Aga kutsikas on kutsikas, sellega tuleb arvestada. Siis kui tal endal hormoonid hakkavad vaibuma, siis on näha ka pere poolt kinnistatud reeglid, mida tuleb aga kogu aeg hambad ristis hoida, sest kui kord on ühtmoodi ja siis varsti teistmoodi, siis ei saa koer ka aru, mida talt oodatakse ja millisesse elurütmi ta ise peab sisse sobima.

Uusi trikke ei oska küll kahjuks hetkel rohkem soovitada, pigem ikka valida üks ja arvestada seda, et sellised harjumused ei muutu üle öö vaid vajavad pidevat järjekindlust. Kui koer omaniku (!) suhtes liigseid asju teeb (haugub, hüppab, närib, jne) siis ignoreerida ja koera juurest minema minna, sest see on hullem karistus koera jaoks, kui keelamine või ära lükkamine. Ja kui käitumine on hea, siis ka seda kiitusega koerale teada anda, sest tema jaoks on kõik käitumised ühel tasandil, aja jooksul lihtsalt saab selgeks, et millised nendest on oodatud ja millised mitte.

Oih, kole pikk monoloog tuli

Igal juhul edu teile!

Liise & Co