Voodilembelised prantslased

Sooviksin saada nõu. Meil on kodus 3,5 kuune prantslane, kes esimesest päevast magab meiega koos voodis. Oleme vahepeal üritanud teda õpetada magada öösel oma koha peal, mis asub kohe voodi kõrval, aga suht võimatu, sest ta iga poole tunni tagant ärkab ülesse ja ronib voodisse ja siis on vaja teda uuesti oma koha peal kussutada (tema kõrval maas lamades) Täitsa hädas oleme sellega. Ei taha, et ta ära ka harjuks voodis magamisega Tundub, et talle on kõige tähtsam meie lähedus, mitte voodi, sest kui oleme mujal, siis tal voodist kama kaks Infoks veel nii palju, et meil on kutsa kodus nii umbes 2 nädalat.
Aidake palun hea nõuga..

Ma võin "lohutada", et ise te omale lapse võtsite ja nüüd peate ka temaga koos voodit jagama. Mina magan ühes voodis koos mopsi ja kassiga ja selle tarbeks ostsin suurema voodi

aga muude tõude puhul see vist pole päris nii? mul oli lapsepõlvekodus kunagi bokser ja tema magas rahulikult mujal toas üldse... kas niisugune lähedusvajadus on ainult teatud tõudel?

Meie prantslased, mopsid jne. kuuluvad seltsikoerte hulka ja nende suurim töökohustus on olla seltsiks oma peremehele. Inimese lähedus on neile kõige olulisem asi. Bokser nii nagu ka dobermannid jne on juba teenistuskoerad, nemad pole olnud ajast ja arust diivanikoerad ja sülelemmikud (mida osad tänapäeval ikkagi üritavad olla, vaatamata oma massile ) . Sellest ka erinevus.

st, et üritada õpetada magada oma koha peal on suht lootusetu?

Ei ole lootusetu kui sa magamistuppa pääsemist konkreetselt piirad. Meie poiss põõnas ka voodis aga hakkasime seda talle piirama ja nüüd magab oma pesas või elutoa diivanil Samas kui ööbime kodust väljas on ka tema oma karvase kerega kohe voodsi platsis.

ja kuidas se epiiramine täpselt käis? see meid huvitabki, konreetsed kogemused/näited

Paned ukse vahelt kinni

Meie Klots oli samasugune ... aga kuna eelmine taks oli voodikoer ja teadsime juba ette probleeme, mis sellest tulid (nt emasel jooksuaeg jmt), siis kohe alguses andsime endast parema, et teda mitte voodisse lasta. Ikka meie voodi ees oma pesas, hiljem sai pesa õige koha peale pandud ja magamistoa uks lihtsalt suure tumbaga blokeeritud jne. Täna olen tänulik küll - ma ise olen kehva unega ja see norin oleks ikka segav asi. Samuti see, et inimlembese loomana ta magaks risti üle minu (seda on õhtusel telekavaatamisel kogeda) ja ta on ikka üsna raske.
Seega - ikka kindlameelselt kutsat oma pessa suunata, ega muud teha ju pole
Aga kui ka ise soovite kaisulist - tegelikult on koer ju mõnus ja soe ja stressimaandav ja ...

kui kutsikas tuleb uude koju ja esimene nädal temaga koos madratsil veeta ,siis ta harjub oma pesaga ja ei taha enam voodi
aga koera saab ikka üks kord voodi võtta pärast tuleb ise

Kuna meie majas on elanud nii bokserid, dobermannid ja nüüd ka prantslased, siis võin oma kogemustest öelda, et nad kõik on parimad voodikoerad, kõik oleneb ikkagi inimesest, kelle juures need koerad elavad, meil on kõik koerad võinud elada meie voodites ja seda ka nautinud. Koera elu on nii lühikene ja meie ei saa seda parimat lõbu neile küll keelata kunagi !

Meie saime oma prantslase kuskil 2kuuselt. Enne kutsika võtmist oli selge, et voodisse ega diivanile teda ei lase. Alguses oli kõik plaanipärane. Ta pesa on meie voodi kõrval. Kuskil nädala olin tema kõrval, kuni ta magama jäi ja siis läksin ise voodisse ja oma käe panin tema juurde. Kui tõstsin käe voodisse, siis ärkas varsti ülesse- istus ja passis, nii kui käe tagasi panin, siis jäi uuesti magama. Ta oli siis nii väike, et lihtsalt ei jõudnud voodisse hüpata. Aga nüüd on ta 5kuune ja selline lendur. Kui magama lähme, siis tuleb kohe voodisse. Tõstame ta siis pessa tagasi(tavaliselt ikka ühest korrast ei piisa), siis lõpuks jääb sinna magama..aga siis kui saab aru, et meie magame, siis ronib kohe voodisse ja nii me siis hommikul kõik kolmekesi koos ärkame:D
Aga ma ei anna veel alla:)

Minu kogemused mopsiga- olime ka koera soetades kindlad, et oh ei, meie teda enda voodisse harjutama ei hakka, peame ju muidu kümneid aastaid voodit koeraga jagama hakkama, olgu ta siis kui nunnukas tahes.
Alguses samuti, viisin ta muudkui järjekindlalt oma pessa tagasi ja esialgu oligi kõik ok. Kui kuts aga nii suureks sai, et ise voodisse suutis hüpata, siis läks raskemaks. Saime ta ka pessa, kuid hommikuks oli ta nagu õigemees ikka meie kaisus. Mis seal salata, tegelikult on ikka nii hea, kui üks imearmas ja pehme loomake sulle külje alla poeb.
Nüüd siis alati Nora esimene, kes voodisse hüppab ja viimane, kes sealt hommikul tõuseb

Nõu ei oska anda kuna ise olen sama asjaga kimpus Proovisin ka juba varakult harjutada tema omal asemel magamist AGA ei õnnestunud! Mees pani koerale kohe voodi keelu peale aga väike koer ju nii nunnu, ikka tahad kaissu võtta... Proovisime ka magamistoa ust kinni panna AGA siis hakkas ta käpaga ust kraapima ja nutma, et ei saanud ka nii!!! Ja nüüd magab ta meil voodis kas jalgeotsis või minu poole peal minu kõrval
Aga usun et selle asjaga tuleks lihtsalt järjepidev olla!!! Siis tuleb muidugi palju unetuid öid aga lõpuks tasub ära!
Edu!

Tänud nõuannete eest!
Praeguseks hetkeks on nii, et ta magab meil ikkagi jalutsis praegu see meid ei häiri, loodame, et tuleviksu ka mitte ni lihtsalt on niiiii armas...

Prantslane on perekonna süda, ja oma kohta ta ei anna kellelegie. Meie voodi on 3 tk hõivanud 2 prantslast ja üks vana mees chiulane. Kuna meil hea suur voodi siis ei tee ka sellest probleemi. Vahest sooviks oma meest ise tunda enda kõrval, kuid meie vägev 3ne grupeering kaisutab meid korda mööda ise ! Seega minu aeg on ainult ärkvel olles oma mehe kõrval olla  Nad on lihtsalt nii kaisutajad,et neid ümber kasvatada, ei suudaks ma. Liiga head unenäod on nendega koos,millest ma ei loobuks eales.

 Jalutsis on hää , meil on põhi kohad , kael ja pea